11 päeva, 260 km, vihma, äikest ja päikest. Romantilisi metsaradu, iidseid linnu ja mägikülasid, igavat asfalti ja head kohvi ning veini. Iseendaga olemist, rahulikku mõtisklemist, uusi tuttavaid ja kalorite kulutamist – seda kõike pakkus mulle palverännak Portugalist Hispaaniasse.
Palverännak on spirituaalse tähendusega retk pühasse paika. Moodsal ajal võiks öelda, et rännak iseenda juurde. Selliseid pühapaiku on maailmas mitu, kristlastele on Santiago de Compostela sihtmärgina ehk kõige tuntum. Aga põhjuseid palverännuks võib olla erinevaid, lisaks eneseleidmisele või pühaduse kinnistamisele võib olla palju pragmaatilisemaid põhjuseid nagu füüsilise vormi ja võhma taastamine, enesega mingi kokkuleppe sõlmimine, mugavustsoonist välja saamine. Ei mina ega mu kaaslane Camino teel ennast ei leidnud, kaalu ei langetanud, pahedest ei loobunud – jalutuskäik oli selleks liiga lühike ning seltskond liiga lõbus.
Mina tegin seda uudishimust ja soovist oma kallimat paremini tundma õppida erinevates olukordades. Liiatigi on jalgsi matk läbi väga eheda kohaliku elu-olu kena alternatiivne reisimise formaat. No ja ei saa üle ega ümber Portugali odavast veinist, maiustustest ja üliheast kohvist, mida sai igas viimaseski küla bistroos.
